Kabja vigastus

Hiljuti põrkasin Järveotsa savannis kergel galoppjooksul olles kokku meie liigile suhteliselt ohutu isendiga - Põhja-Euroopa Meringuga (ld.k. meringucus tarmoapolis) - samuti imetaja nagu mina. Vigastasin tõsiselt kapja, mille tulemusena meie liigi jätkusuutlikkus Eestis sattus tõsise küsimärgi alla. Kummaline asja juures oli see, et millegipärast varjatakse kiivalt minu eest tänaseni kokkupõrkeraportit. Raport annaks selge vastuse mitte küsimusele, kas minu vigastamine oli tahtlik, sest seda oli ta niikuinii. Oluline oleks mul hoopis teada, kas eesmärk oli minu saatmine gnuukarjast loojakarja või lihtsalt kerge vigastamine, et õpetada seeläbi noortele kiskjatele vigastatud saaklooma jälitamist. Kardan, et kõnealune raport jääbki mul nägemata, kuna taolisi raporteid koostab ja haldab Eesti Sõltumatute Hüäänide Ühing.

Taolised vigastused on meie liigile ülimalt ohtlikud, mis reeglina päädivad kas halastussüstiga või siis pildilt nähtuva einega. Minul läks õnneks kergemini, kuna kasvasin üles inimeste keskel, mistõttu oman põhjalikku ülevaadet gnuu esmaabi võtetest. Pean üldse väga oluliseks, et elementaarseid esmaabi võtteid kabjalistele rohkem tutvustataks, seda nii teoorias kui ka praktikas.

Ajalootund + kehaline kasvatus

Miljoneid aastaid tagasi, kui maakera telg ei paiknenud selliselt nagu praegu, laiusid praeguse Eesti aladel ulatuslikud savannid. Minu geneetiline mälu mäletab, et toonane gnuude asurkond toitus, mäletses, sigis ja galopeeris praeguse Õismäe linnaosa aladel. Ilmselt seetõttu meeldib ka minule just alateadlikult tihtipeale Õismäel viibida. Eriti südamelähedaseks on saanud Järveotsa Gümnaasium, mille vapiloomaks on samuti gnuu.

Järveotsa Gümnaasiumi alla on muuseas maetud ligikaudu 800 000 kangelasgnuud, kes langesid krokodillide halastamatu ründe ohvriks oma iga-aastasel Harku järve ületamisel umbes kolm miljonit aastat tagasi.

Püüan vähemalt kord nädalas jõuda Järveotsale, et oma esivanemaid meenutada, et oma esi- ja tagajäsemetele spordisaalis galopeerides koormust anda ning neid siis hiljem ujulas lõõgastada.

Juuresolevalt pildilt on näha, et kooli võimla on tihtipeale üpris tolmune. See on kooli juhtkonnapoolne vastutulek minule kui kooli vapiloomale, kuna saan tõelise naudingu just tolmustes tingimustes. See ei ole küll taoline tolm nagu savannis, kuid raskel ajal on ka perse laululind. Ja siit ka minu palve - palun ärge kasutage põranda puhastamiseks niiskeid tolmulappe, ei ole see põrand nii libe midagi!

Pärast galopeerimist on ujulas erakordselt mõnus end ujutada (vt.fotot). Seda eriti seetõttu, et praktiliselt alati on selleks ajaks krokodillid turvamehe tuppa hoiule viidud. Lemmikujumisstiiliks on mul viimasel ajal kujunenud gnuu.

Tänan siinkohal kõiki inimesi, kes minuga koos spordivad ja eriti just neid väheseid, kes seejuures ei nõua minult loomaarsti tõendi esitamist. Saage ometi aru - olen täielikult integreerunud gnuu!

Elagu Gnuud!

Olen parimais aastais suguküps isane gnuu (ld.k. Connochaetes). Olen sündinud ja kasvanud Eestis inimeste keskel, mistõttu olen mina nende ja nemad minuga kohanenud. Tavaelus ei märka peaaegu keegi, et olen kabjaline. Olen õnnelik, et suudan tuua eestlaste halli argipäeva natukenegi Ida-Aafrika eksootilist hõngu. Loodan, et see maailmas teadaolevalt esimene gnuublogi saab olema minu ülla eesmärgi - Eesti Gnuude Autonoomse Vabariigi - kõigutamatuks vundamendiks.