Kabja vigastus

Hiljuti põrkasin Järveotsa savannis kergel galoppjooksul olles kokku meie liigile suhteliselt ohutu isendiga - Põhja-Euroopa Meringuga (ld.k. meringucus tarmoapolis) - samuti imetaja nagu mina. Vigastasin tõsiselt kapja, mille tulemusena meie liigi jätkusuutlikkus Eestis sattus tõsise küsimärgi alla. Kummaline asja juures oli see, et millegipärast varjatakse kiivalt minu eest tänaseni kokkupõrkeraportit. Raport annaks selge vastuse mitte küsimusele, kas minu vigastamine oli tahtlik, sest seda oli ta niikuinii. Oluline oleks mul hoopis teada, kas eesmärk oli minu saatmine gnuukarjast loojakarja või lihtsalt kerge vigastamine, et õpetada seeläbi noortele kiskjatele vigastatud saaklooma jälitamist. Kardan, et kõnealune raport jääbki mul nägemata, kuna taolisi raporteid koostab ja haldab Eesti Sõltumatute Hüäänide Ühing.

Taolised vigastused on meie liigile ülimalt ohtlikud, mis reeglina päädivad kas halastussüstiga või siis pildilt nähtuva einega. Minul läks õnneks kergemini, kuna kasvasin üles inimeste keskel, mistõttu oman põhjalikku ülevaadet gnuu esmaabi võtetest. Pean üldse väga oluliseks, et elementaarseid esmaabi võtteid kabjalistele rohkem tutvustataks, seda nii teoorias kui ka praktikas.